Kuidas aju otsustab, kas me tunneme end üksildasena või mitte?

Hei-hei! Janne siinpool!

Ma olen nüüd mitu korda blogi kirjutades mõtisklenud, et kuidas on hea ja kaasahaarav seda alustada. Ilmselt siis küsimusega eks? Siit ka minu tänased küsimused: Kas oled kunagi olnud inimeste keskel, kuid tundnud end täiesti üksikuna? Võib-olla sellepärast, et sul on arvamus inimeste võimest mitte kuulata piisavalt – nad kuulevad kuid ei kuula; kuulavad, et vastata. Võib-olla tunned, et mitte keegi ei mõistaks? Või äkki vastupidiselt veetnud terve nädalavahetuse üksi ja tundnud end seejuures hoopis rahulikult ja tasakaalus?

Üksildus ei ole ainult füüsiline üksi olemine, see on neurobioloogiline seisund ka, mille määrab see, kuidas meie aju tõlgendab meie sotsiaalseid kogemusi. See, kas me tunneme end üksildasena või mitte, ei sõltu ainult sellest, kui palju inimesi meie ümber on, vaid sellest, kuidas aju tajub meie sotsiaalseid sidemeid. Ka võimeid.

See teadmine muutis minu jaoks üksilduse mõiste täielikult.

Minu suhe üksindusega: miks ma tundsin end vahel üksildasena ka siis, kui ma ei olnud üksi?

Mäletan neid perioode, kus mu elu oli täidetud inimestega: koolikaaslased, sõbrad, tuttavad, pere jne. Päevad olid täis vestlusi, naeru ja kohustusi aga õhtuti koju jõudes tundsin end sisemiselt tühjana. See oli tunne, nagu oleksin kohal vaid füüsiliselt, justkui keegi teine elaks mu elu ja mina lihtsalt jälgiksin seda kõrvalt. Nagu out of body kogemus?

Siis tuleb teine äärmus, kus mäletan ka neid nädalavahetusi, kus olin täiesti üksi, ei ühtegi sõnumit, ei ühtegi kohtumist ja ometi tundsin end rahulikult nagu kõik oleks justkui tasakaalus. Ma ei vajanud kedagi ega tundnud puudust kellegi kohalolust. Ma olin üksinda, aga mitte üksildane. See tekitas minus suurt segadust. Kuidas oli võimalik, et ma tundsin end üksildasena keset inimesi, kuid täiesti rahulolevana siis, kui kedagi polnudki minu ümber? Kas asi oli minu sotsiaalsetes suhetes? Või hoopis selles, kuidas mu aju neid tõlgendas?

Neuropsühholoogia: kuidas aju otsustab, kas me tunneme end üksildasena või mitte?

1. Aju “sotsiaalne radar”: miks mõned inimesed tunnevad end sagedamini üksildasena?

Meie aju on loodud pidevalt skaneerima märke sotsiaalsest kuuluvusest või tagasilükkamisest.

-Kui aju tunnetab sotsiaalset aktsepteerimist, tunneb see end turvaliselt.

-Kui aju tajub eraldatust või sotsiaalset eemaldumist, vallandub stressireaktsioon.

Toon näiteks ühe neuroteadlase John Cacioppo, kes uuris enda elu jooksul üksilduse mõju ajule. Ta avastas, et krooniline üksildus on seotud kõrgema amügdala aktiivsusega ehk üksildased inimesed on tundlikumad sotsiaalsete ohusignaalide suhtes. Tundub loogiline tegelikult eks?

Suures pildis see tähendab, et kui su aju on harjunud tõlgendama neutraalseid või isegi positiivseid olukordi kui võimalikku sotsiaalset tagasilükkamist, siis võid sa tunda end üksildasena ka siis, kui sind tegelikult ei jäeta välja.

Cacioppo kirjutab oma raamatus “Loneliness: Human Nature and the Need for Social Connection” (2008), et mida üksildasemaks me muutume, seda enam läheb meie aju “enesekaitse režiimi”, muutes meid sotsiaalsete ohtude suhtes veelgi tundlikumaks.

Mis on siis selle käitumise tulemus? Mõned inimesed satuvad tsüklisse, kus üksildus paneb neid ülitundlikult tõlgendama sotsiaalseid signaale, mis omakorda süvendab eraldatuse tunnet. Jällegi, nõiaring.

2. Dopamiin ja serotoniin: miks mõned suhted n.ö täidavad/täiendavad meid ja mõned tekitavad meis tühja tunde?

Oled sa kunagi märganud, et mõne inimesega koos olles tunned end tõeliselt mõistetuna ja hoituna, samas kui teistega veedetud aeg jätab sind tühjaks või isegi veelgi üksildasemaks?

Selle põhjuseks on sotsiaalsed neurotransmitterid, eriti dopamiin ja serotoniin.

-Dopamiin on seotud preemia ja naudinguga, see aktiveerub sügavate vestluste või tähendusrikka sotsiaalse kontakti ajal, andes meile tunde, et suhtlus on väärtuslik ja rahuldust pakkuv.

-Serotoniin on seotud meeleolu, turvatunde ja rahuloluga, selle tase tõuseb siis, kui tunneme, et kuulume kuhugi, oleme teiste poolt aktsepteeritud ja sotsiaalselt väärtustatud.

Kui meie sotsiaalsed suhted ei aktiveeri piisavalt dopamiini või serotoniini, võib aju ikkagi tõlgendada olukorda kui “ühenduse puudumist”, mis põhjustab üksildustunnet. See seletab, miks võime olla ümbritsetud inimestest, kuid kui puudub sügavam emotsionaalne side või tunnetus, et meid tõeliselt aktsepteeritakse, võime ikkagi tunda end üksildasena.

Raamatus “Social: Why Our Brains Are Wired to Connect” autorilt Matthew D. Lieberman (2013) toob autor välja, et meie ajud on loodud otsima sügavaid, tähendusrikkaid sidemeid, mitte lihtsalt sotsiaalset lähedust. See on põhjus, miks kvaliteet on olulisem kui kvantiteet sotsiaalsete suhete puhul.

3. Kas üksildus on nakkav? Aju “sotsiaalne hüpervalvsus”

Üks huvitavamaid avastusi, mis ma leidsin sotsiaalses neuroteaduses on see, et üksildus võib olla nakkav. Kui keegi tunneb end krooniliselt üksildasena, muutub nende aju hüpervalvsaks sotsiaalsete ohtude suhtes, mis tähendab, et nad:

Näevad rohkem ohte ja tagasilükkamist ka seal, kus neid pole. Loevad neutraalseid olukordi negatiivsetena.
Tõmbuvad teistest eemale, et vältida võimalust haiget saada.

Cacioppo jt. avaldatud uurimus The Journal of Personality and Social Psychology (2010) näitas, et üksildased inimesed tõrjuvad alateadlikult teisi eemale, süvendades sellega veelgi oma eraldatuse tunnet. See loob omakorda nõiaringi ehk mida rohkem aju seostab sotsiaalseid olukordi ebamugavusega, seda enam inimene isoleerib end ja tunneb end üksildasena.

Kuidas õpetada oma aju mitte tundma end üksildasena?

Kui üksildus on seotud aju tajude ja reaktsioonidega, siis tähendab see, et me saame teadlikult mõjutada oma ajutööd, et tunda end ühendatumana.

1. Õpi eristama üksildust ja üksindust.

Üksi olemine ei tähenda automaatselt üksildust.
Kui tunned end üksildasena ka inimeste keskel, küsi endalt: “Kas need suhted on minu jaoks tähendusrikkad?”

2. Prioriteediks peaks olema sügavamad vestlused, mitte rohkemate vestluste arv.

Kvaliteet on olulisem kui kvantiteet.
Kallistused, silmside ja füüsiline kontakt aitavad tekitada lähedustunnet.

Isegi lemmikloomade paitamine või sooja joogi joomine võib aktiveerida oksütotsiini/serotoniini ja rahustada närvisüsteemi.

Üksildus ei tähenda, et sa oled katki või et sa oled alati selline olnud. Me peame endale tuvastama seda, et meie aju õpib pidevalt ehk nii nagu ta on õppinud üksildust tundma, saab ta ka õppida ühendust looma. Ja mis kõige tähtsam? Sa ei ole selles üksi! <3