1/4 aastast on läbi.
Ausalt… see läks kiiremini, kui keegi meist oodata oskas.
“Aasta iseendale” ei ole olnud lihtsalt projekt või vlog – see on olnud protsess, kus päris elu on vahele tulnud kõigi oma tõusude ja mõõnadega. On olnud hetki, kus kõik tundub loogiline ja paigas… ja hetki, kus tahaks lihtsalt teki alla kaduda ja pausi panna.
Me alustasime seda aastat igaüks oma mõtete, ootuste ja eesmärkidega. Mõni neist on jäänud samaks, mõni on ajaga muutunud, mõni on saanud hoopis sügavama tähenduse.
Täna, pärast kolme kuud, võtame hetke ja vaatame ausalt otsa:
kus me oleme, mis on muutunud ja mis tegelikult selle teekonna sees toimub.
Ilma filtrita. Ilma ilustamata.
Mis oli sinu aasta eesmärk ja kas see on endiselt sama?
Piia: Ma sean endale aastaks üldised eesmärgid. Seda just seetõttu, et elu näitab ja vormib meie eesmärke. Minu üldised eesmärgid olid: olla oma parimas vormis, nautida elu, olla siiralt õnnelik, areneda sotsiaalmeedias, öelda “jah” uutele võimalustele.
Need eesmärgid on samad, aga lisandunud on paar uut: võita vähemalt 3 taipoksi amatöörvõistlust, valmistuda/teha esimene semi-pro võistlus, alustada oma treeneri karjääri, luua elus uusi radu ning vältida vanu “poriseid” teid.

Karin: Minu aasta eesmärk oli leida tasakaal ema, naise ja elukaaslase rollide vahel ja see on jäänud samaks.
Kerly: Minu aasta eesmärk oli keskenduda enda unistuste täitmisele ja olla rohkem isekas ning valida kuhu tegevustesse ma oma energiat panustan ja milliste inimestega ma end ümbriten. Vaadata üle enda ümbrus ja keskkond, analüüsida, kas see aitab mul täita eesmärke. Lisaks on fookus vähem on rohkem mõttel, et mitte uuesti kogeda läbipõlemist ja olla enda vastu leebem. Kindlad fookuspunktid, mille jõuan ka ajaliselt ära teostada ja mis pakuvad mulle rõõmu, mitte ei ole minu elus selleks, et teistele ennast tõestada ja lähtuda teiste inimeste arvamusest. Eesmärk on endiselt sama, see vist on ka vanuse ja elukogemusega tulnud ehk selle muutumist ma ei plaani ka 😀
Mis on suurim muutus, mida sa enda juures märganud oled?
Piia: Oskus märgata ja ära tunda tunnete-käitumise-mõttemustrite omavahelist seost. Kui on tekkinud mingid mustrid, siis: mistõttu ja mida ma teha saaksin iseendaga, et väljuksin olukordadest võitjana ning positiivse tulemusega.
Karin: Olen rohkem hetkes ja kohal. Kui veedan aega lapsega, siis ei tee samal ajal asju telefonis, kui oleme mehega kahekesi kodust väljas date’il, siis teadlikult hoiame telefonidest eemale, räägime minimaalselt lapsega seotud asju, pigem arendame muid huvitavaid vestlusteemasid omavahel.
Kerly: Minu rutiinid, mida ma jälgin rõõmuga ja kindlasti see, et mul ei ole kaamera ees vlogi tehes ja enda elu jagada ebamugav, mulle üllatuseks see meeldib mulle.
Mis on olnud kõige raskem osa siiani?
Piia: Lihtsalt talv ja pime aeg 😅
Karin: Võtta aega puhkamiseks. Kuna ma koguaeg toimetan mitmekümne asjaga korraga, siis üldiselt lapse uneajal või õhtuti olen koguaeg asjalik, sest “nii palju on teha ja ma ei jõua muidu”, aga tegelikult tuleks teadlikumalt võtta rohkem neid lebotamise hetki.
Kerly: Raske on vlogi projekti juures eelkõige leida aega, et seda kõike salvestada ja jagada, seda tahaksin oluliselt rohkem teha. Suhtumine ellu ja paljudesse teemadesse on samuti muutunud, see toimus tegelikult juba varem, aga uuel aastal märkasin seda või kuidagi tundsin, et jõudis kohale ja mingi sisemine rahu ning enesekindlus on tekkinud.

Mis on olnud sinu suurim võit (isegi kui väike)?
Piia: Võit on kindlasti märkamine ja tegutsemine. Ma olen tänulik, et kui ma märkan enda juures midagi, mis ei ole tavapärane, siis ma ei lase sellel lihtsalt tagaplaanile seisma jääda vaid haaran kinni ja tegutsen. Hea näide oli mul vitamiinidega- tundsin, et enesetunne oli väga kehva juba mõnda aega ning selle asemel, et see ainult “talve depressiooniks” ise diagnoosida, käisin arsti juures analüüsidel. See on üks konkreetsem näide.
Karin: See, et oleme mehega kahekesi väikese lapse kõrvalt saanud üpris palju aega kahekesi olemiseks ning lapsest eemal olles suudan olla mõtetega hetkes ja ei jookse paaniliselt koju lapse juurde, sest tean, et ta on minu äraolekul hoitud ja õnnelik. Koju tagasi jõudes on mõtted värskemad ja suudan olla veel rohkem hetkes temaga olles.
Kerly: Ilmselt see, et ma kahtlustest ja hirmudest hoolimata võtsin vastu kutse osaleda Aasta iseendale projektis. Suurim võit läbi elu on see, et ma olen liiga laisk, et teiste inimeste heakskiidu pärast end muuta ja ma ei oska olla keegi teine.
Kas sa oled olnud järjepidev või pigem kõikuv?
Piia: Minu selle aasta esimesed kuud on olnud nagu praegused sõiduteed peale talve- veidi auke ja pragusid, aga siiski kannavad edasi. Praegu lapin neid. Aga üldistades olen järjepidev ikka- need augud ei kõiguta mind.
Karin: Pigem järjepidev. Nagu ikka meil kõigil, on ka meil peres sisse tulnud haiguseperioode ja rahulikumaid päevi, kuid mõeldes aasta algusele tagasi, oleme järjepidevalt toimetanud kodu kallal, tegelenud palju lapsega, võtnud aega perena, teinud palju asju ära aias jne jne. Ma ise tunnen, et olen oma sotsiaalmeedia ja enda tegemistega olnud sel aastal palju paremal järjel kui eelmisel aastal, sest teadlikult teen iga päev neid väikseid samme, et edasi liikuda.
Kerly: Projekti raames ma järjepidevusega kindlasti eeskuju ei näita, aga loodetavasti saan varsti jagada põhjust, miks ma pole jõudnud olla nii järjepidev 🙂
Mis harjumus on osutunud oodatust raskemaks?
Piia: Enda järelt ära koristamine. Üheks mini-eesmärgiks panin endale – “Don’t put it down, put it away”. Kahjuks pean tõdema, et ma enamus päevi ei ole seda järginud.
Karin: Polegi vist sellist. Harjumused on head ja kui need on realistlikult seatud, siis pole need rasked.
Kerly: Projekti juures kindlasti see, et ma suudaks oma hetkesid jäädvustada, sest ma kipun nautima aega endaga, sõpradega ja unustama ära, et ma osalen projektis, kus ma teadlikult jagan oma tegemisi ja elu 🙂 selle sisse harjutamine nõuab veel aega.. Seline tunne nagu keegi oleks veel minuga pidevalt ja üksi elava inimesena ma pole sellega harjunud.
Kas sa oled pidanud oma eesmärke ümber mõtlema?
Piia: Ma olen saanud oma eesmärke veidi konkreetsemaks ning veidi on ka muutunud mingid eesmärgid. Nagu ka varem maininud: mulle meeldib eesmärke vormida vastavalt elule.
Karin: Ei.
Kerly: Vist ei ole mul on kuidagi selline elustiili muutus, mis sobib mulle ja mis on loomulik.
Mis on olnud suurim enese-sabotaaž?
Piia: Kindlasti mõned halvad harjumused ning negatiivne sisekõne. Need mõlemad on ka vanad “rajad”, mis on ka varasemalt mu elu juhtinud, aga õnneks märkan neid kiiresti ja haaran ohjad, et need poleks domineerivad. Halvad harjumused viimased kuud: lõputu scrollimine, magusad snäkid. Negatiivne sisekõne: ma pole piisav, äkki ma peaksin muutma, kes ma olen.
Karin: See, et ma oma peas kujutan ette, et x asi võtab y aja, kuigi lõpuks see x asi võtab 3x rohkem aega kui planeerisin. Arvan miskipärast alati, et suudan asjad kiiremini valmis teha kui tegelikult aega läheb.
Kerly: Ajapuudus, kui pole piisavalt planeerinud oma tegevusi, tunne, et mingi hetke või olukorra ja mõtete jagamine on igav ja kedagi ei huvita see.
Kuidas sa tundsid end aasta alguses vs praegu?
Piia: Aasta algus oli täielik tume pilvekogu- nagu oleks olnud udus. Tänaseks on pea selge ning täis energiat tegutsema – liikuma mugavustsoonist välja. Olen väga elevil, mis elul mulle varuks on. Millegi tõttu tunnen, et see on midagi imeliselt suurt ja võimast.
Karin: Tunnen ennast praegu rohkem asjalikumana ja teostatumana. Sajaga asjaga korraga toimetamine ja asjalik olemine igapäevaselt on väga minulik ning seda kõike on 2026 aasta mulle juba ka pakkunud.
Kerly: Aasta algus oli pisut ärev ja natuke ebakindlam, kui olen täna.
Mis on midagi, mida “vana sina” ei oleks teinud, aga nüüd teed?
Piia: Vana mina poleks elu sees kutsunud 5km jooksu kergeks jooksuks. Olen viimase kuu aja jooksul läinud mitmeid kordi otse diivanilt lebost olles jooksma “kerget” 5km, mõttega “mul pole midagi tarka hetkel teha, kerge 5km tundub mõnus”.
Karin: Võtnud vastu erinevaid sotsiaalmeedia koostöid ja tegelenud UGC sisuloomega.
Kerly: Raske öelda tegelikult, aga ilmselt enne projektile jah ütlemist ma enda elu vlogis sellisel kujul poleks jaganud ehk enda elu ja tegemiste jagamine. Vana mina poleks märganud ilmselt nii palju kaamerat kasutada ka, tänu sellele projektile ma jäädvustan rohkem nii mälestuseks, kui jagamiseks.
Mida sa oled õppinud teistelt osalejatelt?
Piia: Ausalt….korrektsust ja struktuuri. Ma pole üldse organiseerija – korrektne. Ma ei loo kindlaid plaane ega struktuure, et tegutseda. Ma olen 100% go-with-the-flow inimene, mis tegelikult tekitab mu elus veidi rohkem kaost, kui ma kannatan. Karinit ja Kerlyt jälgides näen, et nad koostavad plaane oma tegutsemistele ning olen seda ka oma rutiini lisanud.
Karin: Soov olla veel rohkem mina ise ja pakkuda veel rohkem ehedamat sisu nii Instagramis kui ka Youtubes vlogide näol.
Kerly: Rohkem sisu jagama
Kes on sind kõige rohkem inspireerinud, millega ja miks?
Piia: See võib nüüd tunduda egoistlik, aga paari aasta tagune mina. Kui mul on ükskõik, mis asjaga olnud hetkel raskusi ja tahe “alla anda”, siis ma olen tänu David Gogginsi meetmele loonud endale “Cookie jar’i“, mis siis tähendab enda mineviku pagasi kontseptsioon. Asjad, mis olid kunagi väljapääsmatud-rasked, aga korda saadetud pagas- minu suuremad ja väiksemad eneseületused. Kui ma endas kahtlen või miski tundub liiga raske, siis ma hüppan nendesse “küpsistesse”, mis tuletavad mulle meelde, et raskeid asju on võimalik saavutada- I am the living proof.
Karin: Väga lihtne vastus – minu kõige väärtuslikum uus sõbranna ja emaduse kolleeg Janelle. Ta on lihtsalt elav näide sellest, et kes teeb, see jõuab. Laps ei ole takistuseks millegile, kui sul on suur soov ja tahe midagi korda saata. Tal on kõik KO-GU-AEG tehtud – enda asjad, lapse asjad, lõunasöögid, õhtusöögid, business huugab sajal rindel ja siis leiab selle kõige kõrvalt aega olla ka minu mõttekaaslane, fotograaf ja ideedemasin. Loodan, et kõigil on elus vähemalt 1 selline sõbranna!
Kerly: Mind inspireerivad kõik inimesed, kes elavad oma elu nii, et on sellega rahul ja teevad asju, mis neile päriselt meeldivad ja kellele on julgus olla tema ise. Projekti raames on mind inspireerinud mõlemad nii Piia kui Karin, sest ma tean, kui suur väljakutse see on 🙂
Mis on sinu fookus järgmises kvartalis? Mis sa teed teistmoodi?
Piia: Rutiini murdmine- halli massi kaotamine. Ma ei kannata rutiini ja sellist elu, kus ma ei suuda eristada päevi-nädalaid-kuid. Viimasel ajal on seda kahjuks palju juhtunud. Mu eesmärk on elada elu spontaansemalt ning mitte rutiinselt. Ma lõhun oma töötamise-treenimise- olemise argipäeva. Nii väiksemal kui ka suuremal mastaabil.
Karin: Ajaplaneerimine. Kuna tundub, et asju hakkab töölauale vastu suve rohkem kuhjuma, siis varasemast veel olulisem on hea ajaplaneerimine ja ka to-do listi pidamine, et oleks selgus mida ja millal täpselt vaja teha. Mida teen teisiti? Pean igapäevaselt to-do listi ja planeerin tegemisi rohkem ette, mitte niivõrd käigu pealt.
Kerly: Töö ja hobi ühendamine, trenn ja enda vaimse tervise eest hoolitsemine. Olen julgem ja muretsen vähem ning tegutsen rohkem,

Mis on üks konkreetne eesmärk järgmiseks 3 kuuks?
Piia: Võita vähemalt üks Muay Thai amatöörvõistlus, ideaalis kaks.
Karin: Proovida leida ja ka võtta rohkem aega puhkamiseks, et jaks toimetamiste kõrvalt otsa ei lõppeks.
Kerly: Progress jõusaalis ja vähem nutiaega.
Mida sa kardad, aga tead, et pead tegema?
Piia: Üks suur “endise elu” traadi läbilõikamine. Ehk siis üks raskem asi tuleb ära lõpetada, mis aitab mul eluga edasi liikuda.
Karin: Mind lahutab mu vandeaudiitori kutsetunnistusest vaid 1 eksam ja ma pean selle sooritama enne 2027 aasta jaanuarit. Seega ma tean, et pean selle käsile võtma, kuigi see on hetkel viimane asi, mida viitsin teha.
Kerly: Ma kardan kõrgust, aga sellega ei pea ma üldse tegelema 😀 ja lendamist, aga sellega ma pean tegelema varsti 😀
Mis on sinu sõnum iseendale aasta lõpuks?
Piia: Ma loodan, et kõik su teod ja otsused on peegeldanud, mida sa siiralt endale soovid ning toovad sulle kasu. Sa ei ole käitunud kordagi nii, mis on vastusuunas sinu uskumustele ning sihtidele. Kui ka nii on juhtunud, siis sa ei kahetse midagi. Elu on teekond, kus peab katsetama, aga jää endaga ausaks.
Karin: Ole päriselt kohal ja tee neid asju, mida sa varem ehk poleks teinud.
Kerly: Ma ei tea, kas see on just sõnum, aga ma teen asju omas tempos ja enda järgi ning ei võrdle end teistega, see on minu elu ja siin on minu reeglid.
Kui sa peaksid andma ühe nõuande kellelegi, kes alustab sama teekonda, mis see oleks?
Piia: Ole iseendaga aus. Ära tee midagi sellepärast, mida keegi teine sinult ootab või arvab milline sa olema peaksid. Ole 100% Sina Ise- ära muuda ennast sellepärast, et kellelegi see ei sobi. Kui sa kellelegi ei sobi – muuda oma keskkonda (inimesi enda ümber) mitte ennast.
Karin: Ma pole väga selliste loosungite tibu kunagi olnud, aga ma arvan siinkohal ütleks, et kahetsema peab neid asju, mis on elus tegemata jäänud, mitte neid, mis tehtud on.
Kerly: Me kahetseme elus asju, mida me ei teinud, kuigi väga tahtsime. Kui sa midagi väga teha soovid ja sellest unistad, siis tee seda! Teiste arvamus ja kriitika on ainult nende enda mõtete peegeldus ja pole kuidagi seotud sinu tegemiste või eluvalikutega. Pole olemas inimest, kelle sisu ja tegemised mitte kedagi ei huvitaks.

